Anekdoodid Neitsi Maarjast

Neitsi, keda tuli austas: Juquila

Santa Catarina Juquila, Oaxaca (Mehhiko) (17.–18. sajand (tulekahju; kuupäev teadmata))

Oaxaca mägedes Santa Catarina Juquilas austatakse väikest Maarja Pärispatuta Saamise kuju. See saabus piirkonda 16. sajandil ning on seotud dominiiklaste munga ja mägede põlisrahvaste kogukondadega. Selle kuulsus tuleneb sündmusest, mida traditsioon peab suureks imeks, mis pani aluse sellele pühendumusele.

Legendi kohaselt kannatas küla, kus kuju asus, 17. või 18. sajandil laastava tulekahju all. Tuli hävitas puitmajad ja palmidega kaetud katused ning kahjustas tõsiselt isegi eraklat. Kuid varemeid uurides leidsid elanikud, et Neitsi Maarja kuju oli säilinud praktiliselt puutumata kujul: see polnud põlenud, ei muutunud mustaks nagu ümbritsev puit ning see jäi äratuntavaks ja auväärseks, kerge halvenemise, kuid mitte hävinguga.

Toimetaja peab kuupäevade ja detailidega ettevaatlik olema. On dokumenteeritud iidse Maarja kujutise olemasolu, mida Juquilas austatakse Pärispatuta Saamise nime all, samuti selle tähtsus Lõuna-Mehhiko ühe peamise palverännakute keskuse ja 8. detsembri tähistamise kui selle peamise püha, millega kaasnesid noveenad ja suured rahvahulgad. Tulekahju täpne kuupäev, mida toetavad kaasaegsed ülestähendused, pole aga kättesaadav: allikad varieeruvad 17. ja 18. sajandi vahel. Põhifakt – et tulekahju toimus ja kuju leiti säilinuna – on usutav elava kohaliku mälestusena, kuid sündmuse täpsed üksikasjad on legendidega kaetud ja ei ole kriitiliselt täpsed.

Erinevalt Talpast on Juquila kaitsepühak otseselt seotud Pärispatuta Saamisega, mitte Roosipärja Neitsi Maarja tiitliga. Praktikas on linna pühendumus aga roosipärjast läbi imbunud: palverännakutel ja noveenidel on see sageli keskse toiminguna ning paljud usklikud annavad selgesõnalise lubaduse seda oma teekonna ajal või pärast teene saamist palvetada. Roosipärjaga pole aga otseselt seotud ühtegi asutamisimet; see on Mehhiko kirikus tavaline pühendumus.

Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid päevi, mõnikord paljajalu, kandes pilte, rosaariume ja tänuohvreid, et tänada Neitsit tervise, kaitse eest rände ajal ja vabanemise eest paljudest koormatest. Pühapaigas on säilitatud arvukalt tänuohvreid ja tänutahvleid, mis on nähtav tunnistus usust, mida tuli ei suutnud hävitada.