Anekdoodid Neitsi Maarjast

Medjugorje, kiriku viljade ja tarkuse vahel

Medjugorje (Bosnia ja Hertsegoviina) (1981)

24. juunil 1981 väitsid kuus noort Medjugorje kihelkonnast ühes praktiliselt tundmatus Bosnia ja Hertsegoviina külas, et nägid Podbrdo mäel Neitsi Maarjat. Sellest ajast alates on see kauge paik saanud üheks maailma peamiseks palverännakute paigaks, mida rahvasuus kutsutakse Rahukuningannaks. See lugu on liigutav, kuid rohkem kui ükski teine nõuab see jutustamist rangusega ja kooskõlas kiriku õpetustega.

See on kirikliku staatuse oluline punkt ja on oluline selles väga selgelt sõnastada. 10. aprillil 1991 kinnitasid piiskopid Zadari deklaratsioonis, et seni läbi viidud uurimiste põhjal „ei ole võimalik kinnitada”, et need olid üleloomulikud ilmutused. 2019. aastal lubas Püha Tool organiseeritud palverännakuid, ilma et see tähendaks ilmutuste tunnustamist. Ja 19. septembril 2024 avaldas Vatikan märkuse „Rahu Kuninganna”, mis keskendus paiga vaimsetele viljadele – sakramentaalsele elule, pöördumistele, palvele –, mitte väidetavate ilmutuste kinnitamisele.

Tehkem siis vahet, mis on dokumenteeritud ja mis mitte. On dokumenteeritud, et kuus noort inimest väitsid end alates 1981. aastast kogenud nägemusi ning et kirik on tunnistanud rikkalike vaimsete viljade olemasolu. Siiski ei ole dokumenteeritud – vastupidi, seda on eitatud või jäetud ebaselgeks –, et kirik oleks kuulutanud ilmutused autentseteks ja üleloomulikeks. Tänapäeval on kõige täpsem seisukoht, et Püha Tool hindab pastoraalseid vilju ja lubab palverännakuid, kuid see ei tähenda mingil moel ilmutuste tunnustamist ega ühegi konkreetse sõnumi heakskiitmist.

Tõestatav ja tõeliselt tähelepanuväärne anekdoot on see muutumine: ignoreeritud küla, mis hiljem võttis vastu hulgaliselt inimesi ja pastoraalseid vilju – pihtimusi, palveid, pöördumisi –, mida Vatikan ise olulise faktina rõhutab just seetõttu, et neid saab hinnata sõltumatult üleloomuliku üle otsustamisest.

Mis puudutab Roosipärja, siis Medjugorjet seostatakse tugevalt selle igapäevase palvetamisega nii kohalikus hingehoides kui ka palverändurite seas ning Vatikani dokumendid Roosipärja viljade kohta rõhutavad seda palveelu. Rangelt võttes on seos Roosipärjaga aga pühendunud ja hingehoidlik, mitte konkreetsete sõnumite või lubaduste dogmaatiline kinnitamine. Seda tuleks esitleda sellisena: palvepraktikana, mille vilju Kirik väärtustab olukorras, mis on veel kaalumisel.