Anekdoodid Neitsi Maarjast

Moreneta, kes keeldus mäest alla tulemast

Montserrat (Hispaania) (880)

Legend räägib, et ühel laupäeva pärastlõunal aastal 880 nägid mõned karjuslapsed suurt valgust taevast laskuvat Montserrat' kaljusele mäele ja kuulsid kummalist, magusat, taevalikut meloodiat. Ime ei juhtunud ühe ööga: see kordus järgnevatel nädalatel ja selleks ajaks olid mäele jõudnud pereliikmed, naabrid ja kirikuvõimud, sealhulgas Olesa de Montserrat' rektor ja Manresa piiskop. Kaljude vahel ronides ja otsides leidsid nad väikese koopa ja seest Neitsi Maarja ja Lapse kujutise: seda, keda rahvas hellitavalt La Morenetaks (Väike Pime) kutsus.

Nad tahtsid teda rongkäigus Manresasse viia, et teda linnas austada. Kuid loo järgi muutus kuju mööda teed kõndides aina raskemaks, kuni see muutus liikumiseks võimatuks. Kohalolijad mõistsid seda selge märgina: Neitsi Maarja ei tahtnud tasandikule laskuda. Ta tahtis sinna jääda, oma sakilisele ja konarlikule mäele, taeva poole sirutudes. Ja sinna ta jäigi.

On oluline seda toimetaja aususega välja öelda: kogu see episood – tuled, muusika, koopas tehtud avastus, imeline kaal – on pühapaiga asutamistraditsioon, väga kindel ja hinnaline osa Montserrati ajaloost, kuid kasutatud allikad ei paku 880. aasta sündmuse kohta kaasaegseid dokumentaalseid tõendeid. Seega on tegemist ilusa traditsioonilise päritolulooga, mitte ajalooliselt tõestatud faktiga. Kuupäev 880 on see, mille on kindlaks määranud traditsioon; pole täpselt teada, millal organiseeritud pühendumus alguse sai.

Ilu peitub selles, et lugu ei lõpe avastusega, vaid pigem inimeste lihtsa äranägemisega: ema valis kõrgused, järsud nõlvad, raske maastiku. Ja see mälestus ei jäänud isoleeritud jutustuseks. Tänapäeval saavad need, kes kloostrist Pühasse Koopasse ronivad, järgida nn Monumentaalset Roosipärja, viieteistkümne stseeniga palveteed, mis muudab avastuse tee Ave Maarjade teeks. Rada koopasse on seega Roosipärjast tehtud mägi.