Anekdoodid Neitsi Maarjast

"Manaoagi puu daam"

Manaoag, Pangasinan, Filipiinid (umbes 1610)

Filipiinide põhjaosas Pangasinani provintsis Manaoagis austatakse Manaoagi Pühima Roosipärja Maarja. See väike elevandiluust ja hõbedast kuju kujutab teda hoidmas vasakus käes Kristus-last ja paremas käes roosikrantsi. Ta on haigete, puudustkannatavate ja abivajajate kaitsepühak ning pühamu eest on sajandeid hoolitsenud Dominikaani Jutlustajate Ordu.

Vanim pärimus jutustab, et umbes 1610. aastal kuulis talunik oma talust koju naastes naisehäält teda kutsumas. Üles vaadates nägi ta puu kohal valguse käes Neitsi Maarjat, kes palus tal sinna kiriku ehitada. Juba küla nimi meenutab vagaduse kohaselt seda kutset. Lugu on säilinud iidsetes vagatekstides, näiteks 19. sajandi "Lühike jutustus Manaoagi Neitsi Maarja ilmumisest".

Oluline on hoolikalt eristada traditsiooni ja dokumenteeritud tõendeid. Talupoja nägemus oma dialoogi ja särava kujundikeelega kuulub põlvest põlve edasi antud pühendunud mällu; täpseid üksikasju arhiiviallikates ei ole jäädvustatud. Dokumenteeritud on aga kultuse iidsus, mis ulatub vähemalt 17. sajandisse, dominiiklaste administratsiooni aega ja pildi kanoonilisse kroonimisse 1926. aastal, mis oli ametlik tunnustus selle armulise maine kohta.

Teise maailmasõja ajal kannatas piirkond pommitamiste all ja sellest ajast alates on räägitud, et Neitsi Maarja kaitses oma rahvast ja isegi, et mõned pommid ei plahvatanud. Sõja toimumine ning sellele järgnenud ohverduste ja tänuavalduste sagenemine on dokumenteeritud; plahvatamata pommide täpne kirjeldus on kohalik vaga traditsioon, mida ei toeta sõjalised dokumendid. Pühakojas on maalid imedest ja arvukatest ohverdustest: tulekahjudest päästetud inimesed, tervenemised, leppimised – märgid elavast ja pidevast usaldusest Roosipärja Neitsi Maarja eestpalve vastu.