Anekdoodid Neitsi Maarjast

Haige naine, kes üles tõusis, sai terveks

Pellevoisin (Prantsusmaa) (1876)

Pellevoisinis, Indre'i departemangu väikelinnas Bourges'i piiskopkonnas, austatakse Pellevoisini Neitsi Maarja, keda tuntakse ka Halastuse Emanu. Lugu keerleb tagasihoidlikust perekonnast pärit noore ilmiku naise, umbes kolmekümneaastase Estelle Faguette'i ümber, kes oli raskelt haige ja keda tolleaegsed arstid pidasid ravimatult haigeks. Tema haiguse ja paranemise kohta käivad teated on säilinud piiskopkonna dokumentides, mis võimaldab meil rääkida tervenemisest, mis oli 19. sajandi standardite kohaselt meditsiiniliselt seletamatu.

Estelle väitis, et oli veebruari ja detsembri 1876 vahel oma magamistoas näinud viisteist Neitsi Maarja ilmutust. Sõnumid keerlesid halastuse, pöördumise, palve, alandlikkuse ja Jeesuse Pühima Südame usalduse ümber. Tema tunnistuse kohaselt anus ta surma äärel tervenemist ja pärast ühte veebruarikuu ilmutust tõusis ta voodist uue jõuga: tema paranemine oli kiire, täielik ja püsiv, ilma tagasilangusteta. Oluline on selgitada, et ilmutuste arv ja üksikasjalik sisu, samuti Neitsi Maarjale omistatud täpsed sõnad põhinevad Estelle'i tunnistusel ja kuuluvad usu poolt aktsepteeritava valdkonda, mitte empiiriliselt kontrollitavasse valdkonda.

Pärast tunnistuste ja dokumentide uurimist tunnistas kirikuvõim tervenemise üleloomulikku olemust ja andis loa austusavalduseks. Kirik ei ole ilmutuste dogmaatilist definitsiooni välja andnud, kuid kiitis austuse heaks ja tunnustas nendega seotud armu. Pellevoisini eripäraks on Pühima Südame skapulaar, mille Neitsi Maarja olevat Estelle'ile kinkinud: väike valge skapulaar Jeesuse südamega. Selle kirjeldus on dokumenteeritud ülekuulamistes ja see sai hiljem kirikliku heakskiidu koos indulgentside ja pastoraalse kasutamisega, mille andsid heaks Püha Tool ja Bourges'i peapiiskop.

Tänapäeval on ruum, kus Estelle ilmutusi vastu võttis, säilinud väikese kabelina, mis on osa ametlikust palverännakuteest; seal palvetavad usklikud eriti roosikrantsi ning palvetavad Pühima Südame ja Halastaja Maarja poole. Muide, Estelle ei astunud kloostrisse: ta jäi ilmikuks, pühendunuks lihtsale elule, vaikseks tunnistajaks saadud armust. Kirik ei nõua isiklikku usku ilmutustesse, kuid tunnistab, et need kandsid endas vaimseid vilju, tervenemisi ja sõnumit vastavalt pühendumust toetavale usule.