Anekdoodid Neitsi Maarjast

Nagasaki varjatud kristlaste taasühinemine

Nagasaki (Jaapan) (1865)

El cristianismo había llegado a Japón con san Francisco Javier en 1549 y floreció especialmente en Kyūshū. Pero a comienzos del siglo XVII el shogunato lo prohibió, expulsó a los misioneros y persiguió con dureza a los fieles. Entre ellos están los veintiséis mártires crucificados en Nagasaki en 1597. A partir de entonces el cristianismo desapareció de la vida pública, y quienes perseveraron pasaron a la clandestinidad: son los kakure kirishitan, los cristianos ocultos.

En 1864 se levantó en Nagasaki la Iglesia de Ōura, dedicada a aquellos veintiséis mártires, y llegó como capellán el padre francés Bernard Petitjean. El 17 de marzo de 1865 un grupo de campesinos del área de Urakami se acercó con cautela al templo. Lo que ocurrió allí está documentado en la historiografía sobre los sitios de cristianos ocultos de Nagasaki: aquellas personas revelaron al sacerdote que habían mantenido la fe cristiana en secreto durante generaciones, cuando todos creían que ya no quedaba ni un cristiano en Japón.

Katoliiklik traditsioon on seda stseeni hellalt säilitanud: naine, veendunud preestri tsölibaadis olemises ja paavsti äratundmises, sosistas talle, et nende südamed on üks ja seesama, ning küsis, kas ta austab Püha Maarjat. Dialoogi täpne kirjanduslik vorm kuulub hilisemasse misjonitraditsiooni, kuna tänapäevast sõnasõnalist ümberkirjutust pole olemas; kuid ajalooline tuum on kindel: pühendumus Maarjale oli kriteeriumiks, et üksteist usus vendade ja õdedena ära tunda.

Pärast seda päeva hakkasid tuhanded varjatud kristlased oma küladest välja tulema. Hinnanguliselt oli ainuüksi Nagasaki piirkonnas ligi kümme tuhat. Tagakiusamine jätkus veel mitu aastat, pagendamise ja karistustega, kuni keeld 19. sajandi lõpus tühistati. Kohalik katoliiklik mälu tõlgendab seda kui pühendumist Maarjale ja palveid, mida õppisid varased misjonärid, kes toetasid usku ilma preestriteta enam kui kaks sajandit: vaga tõlgendus, kuid kooskõlas Maarja keskse rolliga nendes kogukondades. Tasub märkida, et isolatsioon viis kohanduste ja tugevalt moonutatud palvevormideni; pole tõendeid selle kohta, et kõik nad säilitasid roosikrantsi sellisena, nagu me seda tänapäeval palvetame, kuigi on tõenäoline, et paljud säilitasid korduva, roosikrantsi-sarnase palve.