Anekdoodid Neitsi Maarjast

"Bartolo Longo ja Pompei Roosipärja Neitsi Maarja"

Pompei (Itaalia) (1872–1901)

Bartolo Longo oli olnud antiklerikaalsete vaadetega jurist, kes käis isegi spiritualistide ringkondades. Tema pöördumine, mida juhtisid hea pihiisa ja krahvinna Marianna Farnararo, muutis kogu tema elu. Umbes aastatel 1872–1875 jõudis ta uue Pompei piirkonda, vaesesse ja vaimselt mahajäetud linna, mis oli ehitatud Vesuuv 79. aastal pKr mattunud varemete varju.

Seal seadis Bartolo roosikrantsi oma elu ja apostolaadi keskpunktiks. Ta tahtis kinkida usust võhikule rahvale Maarja kuju ning sai nunnalt, õde Maria Concetta De Litalalt, vana ja rängalt lagunenud lõuendi, millel on kujutatud Roosipärja Neitsi Maarja, kes annab roosikrantsi pühale Dominicusele ja pühale Siena Katariinale. Maal, mis oli läbinud mitu kätt ja oli peaaegu unustusehõlma määratud, restaureeriti Napolis ja pandi paati alles valminud pühamusse.

Kiriku nurgakivi pandi 8. mail 1876. Pühamu pühitseti sisse 8. mail 1891 ja Leo XIII ülendas selle 4. mail 1901 paavstlikuks basiilikaks. Selle ümber asutas Bartolo koole ja töid orbudele ja vangide lastele, kõik Neitsi Maarja kaitse all. Ta komponeeris ka kuulsa "Palve Pompei Püha Roosipärja kuningannale", mida loetakse pidulikult tänaseni 8. mail ja oktoobri esimesel pühapäeval.