Amsterdami Kõikide Rahvaste Neitsi Maarja
Euroopa · Holland
Mis juhtus
Amsterdamis elas Alkmaaris sündinud ja lapsena Amsterdamisse kolinud ilmiknaine Isje Johanna "Ida" Peerdeman (1905-1996) lihtsat elu sekretärina, ilma usuellu astumata. Aastatel 1945–1959 väitis ta, et sai rea nägemusi naisfiguurist, keda identifitseeriti Neitsi Maarjana ja kelle tiitel oli "Kõigi Rahvaste Meie Ema". Esimene suurem selle tiitliga seotud nägemus toimus 25. märtsil 1945, Maarja Kuulutamise pühal. Kokku oli umbes viiskümmend kuus nägemust. Nendes kirjeldas Ida sümboolseid stseene sõdadest, kiriku ja maailma kriisidest, koos üleskutsetega pöördumisele, rahule ja rahvaste ühtsusele ning kasvavale rõhuasetusele uuele Maarja tiitlile ja oletatava "viienda dogma" (Maarja Kaaslunastaja, Vahendaja ja Eestkostja) määratlusele. Suur osa detailidest pärineb Peerdemani päevikutest ja kirjutistest, mida levitasid pühendunud ühendused; need ei ole osa usuvaramust ega naudi doktriinilist heakskiitu ilmutusena.
Sõnum
Kuulutatakse üleskutseid pöördumisele, meeleparandusele ja rahule, lisaks hoiatusi kiriku ja maailma doktriinilise segaduse eest ning palvet uue Maarja-dogma järele. Väidetavalt anti Idale ka Jeesus Kristusele suunatud palve, mida kavatseti lugeda kogu maailmas. See palve sisaldas problemaatilist fraasi "kes oli kunagi Maarja", mis viitas Neitsi Maarjale. 2005. aastal palus toonane Usudoktriini Kongregatsioon selle lõigu asendamist ühemõtteliselt ortodoksse vormeliga, näiteks "Õnnistatud Neitsi Maarja", et vältida Jumalaema identiteedi väärtõlgendamisi. Püha Tool on selle dogmaatilise väite suhtes olnud väga ettevaatlik ega ole aktsepteerinud nendel nägemustel põhinevat uue dogma definitsiooni. Laiema sisu poolest on üleskutsed palvele ja pöördumisele kooskõlas sellega, mida kirik on alati julgustanud.
Pühapaik või paik tänapäeval
Kõikide Rahvaste Neitsi Maarja originaalmaal – Neitsi Maarja seisab risti ees, maakera kohal, kätest rahvaste poole kiirgavad kiired – on austatud Kõikide Rahvaste Neitsi kabelis aadressil Diepenbrockstraat 3, Amsterdamist lõunas, Haarlemi-Amsterdami piiskopkonnas. Seal peetakse missasid, euharistia adoratsiooni ja palve lugemist Hollandi ja rahvusvaheliste usklike osalusel, piiskopkonna piiskopi jurisdiktsiooni all ja vastavalt kiriku liturgilisele distsipliinile. Kujutist on reproduktsioonidena levitatud paljudes riikides. Kabelis hoitakse selle pühendumusega seotud annetusi ja armuande; aga puuduvad andmed selle kohta, et piiskopkond või Püha Tool oleks ametlikult tunnustanud ühtegi sellega seotud kanooniliselt kinnitatud üksikut imet.
Kiriku seisukoht
Distsiplinaarne ajalugu on keeruline ja seda tuleks esitada täpselt, kuna hiljutised dokumendid on seda selgitanud. 1974. aastal andis toonane Usudoktriini Kongregatsioon oma kardinalliikmete ühehäälse otsuse: "constat de non supernaturalitate", see tähendab, et on kindlaks tehtud, et ilmutused ei ole üleloomulikku päritolu; selle otsuse kiitis heaks paavst Paulus VI. 1. mail 1996 volitas Haarlemi piiskop, piiskop Hendrik Bomers, koos oma abipiiskop Jozef Puntiga Maarja avalikku austamist selle tiitli all, kui Maarja-pühendumist ja mitte tunnustatud ilmumist (a nihil obstat al culto). 31. mail 2002 andis piiskop Jozef Punt, kes oli tollal piiskopkonna piiskop, välja isikliku deklaratsiooni, milles kinnitas oma veendumust nägemuste üleloomulikus päritolus; seda piiskopkonna otsust ei saanud aga Püha Tool muuta ega aktsepteerinud ka. 30. detsembril 2020 selgitas uus piiskop, monsignor Johannes Hendriks, pärast dikasteeriumiga konsulteerimist, et tiitel "Kõigi Rahvaste Daam" on teoloogiliselt lubatud, kuid see ei tähenda nähtuste üleloomuliku olemuse isegi kaudset tunnustamist, tuletades meelde Paulus VI poolt heaks kiidetud negatiivset otsust. Lõpuks, 2024. aastal kinnitas usuõpetuse dikasteeria, et 1974. aasta otsus ("constat de non supernaturalitate") on negatiivne ja lõplik, kinnitades väidetava nähtuse ebaautentsust, väites samal ajal, et Maarja tiitel on lubatud ja et pühendumist Maarjale kui "Kõigi Rahvaste Daamile", õigesti mõistetuna, saab edendada. Samuti tasub meeles pidada, et dikasteeriumi 2024. aasta mai normide kohaselt annab kirik nüüd üldreeglina pigem ettevaatusabinõusid pühendumuste pastoraalse sobivuse kohta kui üleloomuliku olemuse avaldusi.
Ettevaatlikkus ja arukus
Praegust olukorda tuleb selgelt esitada: Amsterdami ilmutusi ei tunnistata üleloomulikeks – see on negatiivne otsus aastast 1974, mis kinnitati uuesti 2024. aastal –, samas kui on lubatud austada Neitsit kui „Kõigi Rahvaste Ema“, kasutada kujutist ja lugeda palvet parandatud kujul, ilma kahtlase lõiguta ja seostamata seda nägemuste üleloomuliku olemuse või uue dogmaga. Piiskop Punti soodsat deklaratsiooni (2002) tuleb nüüd lugeda eraldiseisva piiskopkonna otsusena, mis on hilisem ja Rooma poolt kinnitamata ning mida on täpsustanud piiskop Hendriksi märkus (2020) ja dikasteeriumi avaldus (2024). Peerdemani kirjutised ei ole osa usuvaramust; väidetavad prohvetlikud täitumised ja soosingutunnistused kuuluvad isikliku vagaduse juurde ja neid ei ole kanooniliselt tunnustatud. Uue Maarja dogma määratlemine kuulub ainuüksi Magisteeriumile, mis ei ole seda aktsepteerinud. Seetõttu on oluline praktiseerida Maarja-pühendumist, pidamata sõnumeid absoluutseteks või kindlateks jumalikeks ilmutusteks. Olulised elemendid – palve, sakramendid ja roosikrants – on alati head ega nõua kirikult erakorraliste asjade kohta otsust.
Seos roosipärjaga
Palvekutset ja selle pühendumusega kaasnevat rahu saab kõige paremini kogeda Roosipärja kaudu, mis on Maarja-palve, mida Kirik alati soovitab ja mis juhib meid koos Maarjaga Kristuse näo üle mõtisklema, ilma et peaksime toetuma erakordsele või sellele, mida Kirik pole tunnustanud.